Amel Yachts purjekad müügis

Amel

Laevatehase asutaja Henri Amel (sünd. 1913, surn. 2005) oli „komposiitmaterjalidest paadiehituse“ teerajaja. Tema kogemustepagas ja uuendusmeelsus kujundavad Amel jahte tänaseni.

Kui purjetad täna Ameli 50- ja 60-jalaste jahtidega, on raske uskuda, et ka see laevatehas alustas sõna otseses mõttes „väikselt“: väikeste tootmiskoguste, väikeste eelarvete ja väikeste paatidega.
Kui aga vaadata praeguseid Ameli jahte veidi lähemalt, saab kiiresti selgeks, et selle tüüpiliselt prantsuspärase laevatehase paadiehitajad ja konstruktorid on jäänud truuks vanadele põhimõtetele: ehitada vastupidavaid ja pikaealisi paate, mis on tehniliselt uusimal tasemel, saavad hakkama ilma „nipet-näpeta“ ja mida võib sellegipoolest nimetada „luksusjahtideks“.

Pideva uuenemise otsingul

Seda teed käib Amel Yachtsi laevatehase meeskond juba 1962. aastast. Nii peitub igas üksikus jahis üle poole sajandi käsitöömeisterlikkust ja sellele vastav tohutu kogemustepagas. Ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt, sest Ameli jahid on peaaegu alati ainueksemplarid.
Veel mõni aasta tagasi töötati Ameli La Rochelle'i tehasehallides põhimõtteliselt „ainult“ ühe jahi kallal; tänaseks pannakse kiilu ja valmistatakse korraga kaks kuni kolm jahti.
Nagu teisteski Prantsuse traditsioonilistes laevatehastes, on ka Amel Yachtsis jäädud truuks algsele ettevõttevaimule, mille inspireerijaks oli tehase asutaja Henri Amel (kelle tegelik nimi oli Henri Tonet). See, mis mõiste „traditsioon“ kontekstis võib tunduda veidi paradoksaalne, on Amelis kindel siht: „Amel ehk pideva uuenemise otsing“ on juba aastakümneid tehase moto.

Komposiitmaterjalide teerajaja

Henri Amel (sünd. 1913) asutas laevatehase 1965. aastal, kuid oli juba noorpõlves kirglik purjetaja ja veespordihuviline. Teise maailmasõja ajal märkas ta sõdurina, et dessantpaadid, millega liitlasväed Prantsusmaal maabusid, olid sageli valmistatud polüesterkomposiidist. Kuna ameeriklased ei tahtnud oma „saladust“ avaldada ehk rääkida, millest komposiit koosneb, töötas Henri Amel välja oma klaaskiudkanga, millega ta lamineeris siseseinad, kere ja teki ning ühendas need ühtseks tervikuks. Tulemuseks oli vastupidav ja täiesti veekindel konstruktsioon.

Väikeristleja „Copain“ (sõber) sai kohe seeriatootmise alguses Ameli publikulemmikuks. 5,25 m pikkust paati ehitati üle kuue aasta, kuni 1968. aastani. Juba 1966. aastal tõi Amel turule oma esimese 11-meetrise seeriaviisilise ketši; kakskümmend aastat ja viis erineva suurusega mudelisarja hiljem töötati välja legendaarne Super Maramu. 16-meetrine ketš on paadiehitajate ringkondades tänini omamoodi legend.

Kümne aasta jooksul ehitati Super Maramut Amelis ilma põhjalike muudatusteta. 1997. aastal valmis 16-meetrise ketši uus joonis, mis viidi seejärel kuni 2006. aastani edukalt ellu. 2000. aastal valis Ameerika ajakiri „Cruising World“ Super Maramu aasta parimaks paadiks.

Euroopa aasta jaht kategoorias „Luksus“

2016. aastal esitleti Amel 64 ja 2017. aastal Amel 50, mis järgmisel aastal valiti kohe „parimaks Euroopa jahiks kategoorias „Luksus““. 2019. aastal asendas 60-se Ameli uuendatud versioon eelmise mudeli.

Laevatehase asutaja ja „mootor“ Henri Amel suri 2005. aastal, kuid oli „põllu hästi ette valmistanud“ ning jättis maha toimiva ja igati uuendusmeelse laevatehase. Kuni viimase hetkeni mõjutas Henri Amel Amel jahtide disaini ja varustust. Ja seda hoolimata sellest, et kirglik purjetaja oli sõjavigastuse tõttu pikkade perioodide vältel täiesti pime.