Trimaraanid müügis

Trimaraan

Trimaraanid kuuluvad mitmekerelaevade hulka (vaata ka katamaraane). Nagu nimeosa „tri“ juba vihjab, on neil paatidel ja jahtidel kolm keret, mis on põikitaladega omavahel jäigalt ühendatud. Keskel paiknevat põhikeret ääristavad kaks tunduvalt väiksema mahuga külgkeret. Neid nimetatakse ka ujukiteks ehk poomkeredeks.

Mis on trimaraan?

Trimaraanid kuuluvad mitmekereliste paatide hulka (vaata ka katamaraane). Nagu «tri» juba vihjab, on trimaraanidel kolm keret: keskel paiknevat põhikeret ääristavad kaks tunduvalt väiksema mahuga külgkeret, mida nimetatakse ka ujukiteks või väljaulatuvateks tasakaalustajateks.

Põhimõtteliselt veenavad trimaraanid samamoodi nagu katamaraanid: võimalikult kitsad kered tõrjuvad välja suhteliselt vähe vett, nii et mitmekerelise paadi jõudluspotentsiaal on ühekerelisega võrreldes märksa suurem. Lisaks purjetatakse trimaraane – sarnaselt katamaraanidega – nii, et võimaluse korral hõljub üks või koguni kaks keret vee kohal, mis vähendab takistust veelgi. Vajaliku stabiilsuse purjede all tagab trimaraani ebaproportsionaalselt suur laius – triivi vähendavad suhteliselt lühikesed kiilud või osalt keerukad külgmõõkade konstruktsioonid.

Trimaraanid on kõige kiiremad

Trimaraanidele kuuluvad ookeanide tähtsaimad kiirusrekordid. Nii suutis Francois Gabart üksinda (soolo) Atlandi ületamisel viia oma Ultim-trimaraani «Macif» (pikkus 30 meetrit, purjepind pärituulekursil 650 m²) 24 tunni keskmise kiiruseni 35,45 sõlme ja purjetas sealjuures läbi 850,68 meremiili. 2018. aastal purjetas Francois Gabart sama trimaraaniga rekordajaga üksi ja peatusteta ümber maailma (42 päeva). «Jules Verne Trophy», rekord meeskonnaga peatusteta ümbermaailmapurjetamises, võitsid juba 2017. aastal prantslane Francis Joyon ja tema meeskond – samuti Ultim-trimaraaniga „IDEC“. Ka kuulus «Hydroptère», üksnes kiirusrekordite jaoks ehitatud purjekas, mis kandetiibadel «õhku tõuseb», on trimaraan.
Peaaegu kõik praegused trimaraanide kiirusrekordid on saavutatud foilidega, mis suudavad nii alltuule- ja pealtuuleujuki kui ka põhikere täielikult veest välja tõsta. Nii hõljuvad hiiglaslikud trimaraanid otsekui karkudel üle veepinna.

Ka tuntud «Tour de France a la Voile» sõidetakse praegu 24 jala pikkustel Diam-trimaraanidel.

Trimaraanid matkapurjetajatele

Ka sportpaatide ja vabaajasektoris kirjutavad trimaraanid edulugu. Matkapurjetajad hindavad mitmekerelisi paate nende suhteliselt suure kiiruse ja pigem rahuliku veekäitumise tõttu. Probleemne oli seevastu võrdlemisi suur laius, eelkõige siis, kui sooviti purjereisil sadamatesse sisse sõita. Mitmed laevatehased on sellele vahepeal vastandanud nutikad konstruktsioonid. Iga selline tehniliselt keerukas lahendus peab end «non plus ultra» tasemeks – kasutatud paadi ostmisel loevad aga lõppkokkuvõttes eelkõige kogemused vastavate kokkuklapitavate või volditavate lahendustega.

Kokkuklapitava mehhanismiga trimaraan

Mõnel trimaraanil klapitakse külgkered põikitalades olevate hingede abil kokku ja tõmmatakse seejuures päris tihedalt keskmise peakere vastu või isegi osaliselt selle alla. Teine samuti populaarne «kitsendamistehnika» sadamas ja/või haagisel vedamiseks on mehhanism, millega külgkered ehk ujukid pööratakse peakerega paralleelselt taha.
Kuigi neid mehhanisme peetakse tänaseks väljakujunenuks, on need kasutatud paadi ostmisel neuralgilised kohad, mis väärivad erilist tähelepanu.